1970ndate mood ja olulisemad trendid

Kuna vintage maailmas orienteerumine eeldab teadmisi varasemate ajastute moe ja trendide kohta, lõin oma blogisse rubriigi moeajalugu. Siia koondan varasemate kümnendite moeülevaated ning toon välja erinevatel ajastutel ilma teinud disainerid ja moeikoonid.

Minu moeajaloo rubriigi esimese postituse teema on 1970ndate mood ja olulisemad trendid, kuna 70ndad on üks minu enda lemmik moekümnend. Olen 80ndate tüdruk ega saanud ise seda perioodi kogeda aga õnneks löövad väga paljud tolleaegsed trendid täna moemaailmas laineid, seega on põhjust neisse süveneda.

Olulisemad 1970ndate moetrendid

Hipid ja 1970ndate mood

1970ndate mood on kümnendi algusaastatel suurel määral mõjutatud hipidest ja nende riietumisstiilist. Eelkõige sooviti vastanduda 1960ndate konseratiivsusele ja rangusele. Märksõnadeks olid vabaduseiha, multikultuurilisus ja normidele vastandumine.

Hipide vabaduseiha ja konservatiivsusele vastandumine väljendus ka riietumisstiiis. Riided olid mugavad ning kadus selge piir vabaajarõivaste ja tänavamoe vahel. Kanti vabalt langevadid pikki kleite, talupoja särke, traksipükse ja -seelikuid, altlaienavate varrukatega pluuse ja altlaienevaid pükse. Vabadusearmastus ja eelnevate kümnendite rangusele vastandumine väljendusid ka selles, et hajusid piirid meeste ja naiste rõivaste vahel. Naised kandsid meeste triiksärke ning üha enam pükse. Teksapüksid naiste jalas polnud kunagi varem nii kuumad olnud. Sel kümnendil kanti populaarseks ka kihiline rietumisstiil.

Reisimine ja uute kultuuride avastamine kogus populaarsust ning rõivad olid mõjutatud eri rahvuste kultuuridest. Kanti kimonosid, Havai stiilis kleite, India stiilis jakke ja teisi erinevaid Aafrika ning Aasia mõjutustega rõivaid. Mustrid olid värvikirevad, psühhedeelsed ja inspireeritud kaugete maade folkloorist.

Hipid tõid oma lodusearmastuse ja kogukonnakultuuriga moemaailma ka käsitöö. Kanti heegeldatud ja kootud kleite, pluusesid, kardigane, veste ning isegi pükse. Ilma tegi lapitehnika, batikatehnikas värvitud riided ja tikanditega kaunistatud rõivad. Algselt hipide seas levinud käsitööst sai inspiratsiooni ka kõrgmood.

Disko ja glamuur 1970ndatel

60ndatel sai alguse disko subkultuur, mis 70ndate keskpaigaks saavutas polpulaarsuse haripunkti. Linnades elavad noored, kellel oli villand hipi stiilist, otsisid glamuuri diskoteekidest. Seda perioodi ja tolleaegset riietumisstiili iseloomustab suurepäraselt 1977 aasta film Saturday Night Fever. Diskoajastu olulisimad märksõnad olid glamuur, seksuaalsus ja pöörasus.

Diskoteekides said tavainimesed kogeda staariglamuuri. Kanti lendlevaid seelikuid ja kleite, sädelevaid ja läikivaid riideid ning ohtralt litreid – litritega kaeti kõikvõimalikke rõivaesemeid. Tohutu hitt, mida iga vähegi trenditeadliku diskotaja garderoob sisaldas, oli metalselt läikiv hõlmikkleit. Glamuuritaride rõivaid ehtisid ka suled ja karusnahad.

Öösel oli diskoteegis lubatud kõik see, mis päeval oli tabu. Diskoteegis väljendati riiete valikuga oma seksuaalset vabameelsust – mehed võtsid üle ideid naiste garderoobist ja vastupidi. Alt laienevad püksid – mida laiemad, seda parem – olid aukohal nii meeste kui naiste riidekappides. Naised ja mehed kandsid ka satiinist pükse ja särke ning sädelevaid jumpsuite. Ülipopulaarseks said hot pants`ks kutsutud püksid – ekstra lühikesed kõrge vöökohaga püksid, mis kütsid kirgi nii diskoteegis kui väljaspool.

Iga vähegi tõsiselvõetava diskokummardaja pühamu oli Studio 54 – klubi, kuhu pääsesid sisse ainult staarid ja massist eristuvad tavakodanikud. Sissepääsu nimel võisteldi üha pöörasemate riietustega – kanti kõikvõimalikku ja samas ka peaaegu mitte midagi. Massist püüti eristuda ebamaiste kostüümidega, loomadest inspireeritud outfit`idega, üliliibuvate ja ebamaiselt läikivate riietega. Samas tuldi kohale ka väga napis riietuses või hoopis ilma – kehakatteks nahk, suled ja litrid.

1970ndate mässumeelsus ja vabaduseiha

Hipiliikumisest ja glamuurist kõrvale jäänud, ent ennast siiski väljendada ja massist eristuda soovijad leidsid enda jaoks punk liikumise. Punk stiili iseloomustas mässumeelsus töölismentaliteedi ja kõrgklassi vastu. Märksõnadeks olid agressiivsus, anarhia ja šokeerimine.

Punkstiil sai inspiratsiooni ühiskonna tumedamast – sotsiaalsest ja kriminaalsest poolest. Kanti rebitud ja kettide ning haaknõeltega ehitud pükse, suurte lukkude ja neetidega nahkjakke, võrksukki ja miniseelikuid. Läbivaks värvitooniks oli must.

Londonist sai alguse anarhistlik punkstiil, mis mässas muu hulgas ka kõiksugu moereeglite vastu ja oli tugevalt inspireeritud underground muusikast – üheks olulisemaks anarhistliku punkstiili kujundajaks oli bänd Sex Pistols. Lisaks rebitud riietele said populaarseks erinevaid anarhistlikke ja agressivseid sõnumeid kandvad T-särgid ning bändisärgid. Punkarid võtsid omaks ka 40ndatel alguse saanud Teddy Boy stiilist inspireeritud punaseruudulise mustri, mida seostati vägivaldsete ja mässumeelsete noortega.

Ennast tavakodanike šokeerimisega lõbustavad punkarid otsisid üha uusi elemente, millega silma paista. Agressiivsete sõnumite ja haaknõelte kõrval hakati rõivaid ehtima ka nt haakristide ja ogadega. Kanti liibuvaid punaseid ja musti nahkpükse, korsetti pluusi asemel ning pükse nii madalal, et see, mis tavapäraselt pidi olema pükstega kaetud, ei olnud.

1970ndate mood oli tõeliselt kirev ja vastuoluline ning kinkis meile nii mõnegi surematu trendi, mis kordub üha uuesti või pole moelavadelt üldse lahkunudki. Kuna enda blogi pidamine annab võimaluse ise otsustada, millest kirjutan, keskendusin seekord kolmele, mind ennast kõige enam paelunud moetrendile ning mitmed teised tol ajal ilma teinud moesuunad jäid tähelepanu alt välja. Oma järgmises 1970ndate teemalises postituses kirjutan sellest, mis materjalid 70ndatel ilma tegid ning milliseid mustreid kanti ja pildile saavad nii mõnedki seekord kõrvale jäänud hitid.